Peale Remi sündi ootas meid sellel suvel veel üks suuremat sorti elumuutus ees.
Kolisime linnast maale elama!
Tegelikult oli see mõte ja soov meil juba mõnda aega, aga mitmed asjaolud ei sobinud.
Remi sünniga aga avanes võimalus ja seda ei saanud me kasutamata jätta.
Elu teeb huvitavaid keerdkäike.
Me ei sõltu teineteisest nii palju. Kui lapsed tahavad õue minna, siis nad lähevad. Mina saan toas oma tegemised ära teha.
Ma poleks kunagi arvanud, et kolin oma perega oma lapsepõlvekoju ja mu lapsed hakkavad käima sealsamas armsas väikeses lasteaias kus minagi käisin.
Siin on ajal hoopis teine väärtus. Eriti tunnetab seda just laste peal.
Kui minul on vaja minna tuppa süüa tegema, saavad nemad õue mängima jääda. Korteris elades oli ikka üks pidev kella järgimine. Iga minut oli arvel.
Et lastel õues rohkem tegevust oleks, ehitas Erko neile vahva mänguväljaku.
Põldmarjad kasvavad meil maja taga :)
Ega meil siin veel erilisi mugavusi ei ole. Aga kõike head ju korraga ei saa :)
