Pikad lühikeseks

Kui muidu igati korralike teksade püksipõlv kulub katki, siis ei tasu neid ära visata, vaid teha neist uued, lühikesed, püksid :) Samal põhjusel sai ka Kristen omale uued lühikesed teksad, originaaläärega.
Tegelikult on originaaläärega pükste lühendamine väga lihtne ja kui kellelegi peaks huvi pakkuma, siis panen selleks puhuks siia lühikese kirjelduse. Kasutades märksõnu hemming/altering jeans with original hem leiab netiavarustes lisaks palju pildi- ja videomaterjali.
 

Esmalt märkisin ära pükste uue pikkuse ja lõikasin sääred sealt maalt maha.

Seejärel lõikasin ära originaalääred (lisaks u.1 cm õmblusvaru).

Sääreosale õmblusvaru ei lisanud, sest originaaläär oligi umbes sama lai, nii et püksid jäid lõpptulemusena ikka plaanitud pikkusega. Siis panin ääre ja sääre paremad pooled kokku ja õmblesin originaaläärele võimalikult lähedalt kokku. Mida lähemalt õmmelda, seda ilusam lõpptulemus jääb. Kõige lihtsam on seda teha luku õmblemise tallaga. See peaks olema iga õmblusmasinaga kaasas.

 Seejärel palistasin sik-sakiga õmblusvaru ääred. Pressisin õmblused hoolega üle ja oligi valmis.

Sama meetodiga lühendan ka enda ja mehe teksaseid, sest teadagi on praktiliselt võimatu leida täiuslikke teksaseid, mis sobiksid samal ajal nii laiusest kui pikkusest :) Seda tehnikat kasutavad teksaste lühendamiseks ka enamus õmblusateljeesid. Kui lähedalt uurida, siis on muidugi näha, et originaaläär on külge õmmeldud aga jalas ei märka midagi.

Mulle meeldib taaskasutus. Kohe hea tunne on, kui saab mõnele kasutuks jäänud hilbule uue elu anda ja seejuures säästa rahakotist nii mõnigi euro :)

Pluus

Ostsin kunagi ühe huvitava puuvillase trikotaaži, kuhu on kokku kootud mitu erinevat stiili - soonik, siis miski õhem värviline ja siis krookiv. Valikus oli nii rohelise- kui kollasetriibuline ja muidugi ei suutnud ma otsustada kumba võtta ja kumba jätta, seega ostsin mõlemad :) Käisin neid kapis ikka ja jälle vaatamas: proovisin nii seelikuks kui pluusiks, mõtlesin erinevate lõigete peale aga ükski ei tundunud õige.

Kõhu kasvades tekkis vajadus ühe pluusi/tuunika järele - lihtsa lõikega, lühikeste varrukatega ja piisavalt pikk, et kasvav kõhuke lõpuni sisse mahuks. Teadsin kohe, et see rohelisetriibuline sobiks selleks ideaalseks. Et pluusi kasutusiga pikendada, tegin juurde pika trukiliistu :) Tegin pluusi alguses liiga laia ja pidin hiljem mõlemast küljest mitme cm võrra kitsamaks tegema. Aga ei ole halba ilma heata - need jupid läksid kenasti kasutusse varrukaotse kantidena. Varrukad oleksidki muidu liiga lühikesed jäänud.

See oli mul täitsa esimest korda nööbiliistu õmmelda. Kuna mul spetsiaalset lõiget ei olnud ja kasutasin lõikena olemasolevat pluusi, siis ei olnud mul ka nööbiliistu õpetust kõrvalt võtta. Vaatasin oma õmblusajakirju ja leidsin ühest Ottobre numbrist õpetuse ning vaatasin netist juurde pilte ja videosid. Pean tunnistama, et liistu tegemine ei olnudki nii keeruline kui arvasin. Pelgasin just seda, et nööbiliist venib välja ja jääb lokkima, aga midagi sellist ei juhtunud. Suur abi oli kindlasti minu uuest abimehest, teflontallast, mille Karnaluksist soetasin. Nüüd on kõikide venivate kangaste õmblemine lausa lust! :)

Sall varrastel

Juba mõnda aega olen tahtnud omale uut salli ja muidugi oli mul väga kindel ettekujutus, milline see olema peaks - kolmnurkne, piisavalt suur, õhuline, pehme ja lihtne kududa. Sobrasin veidi aega Ravelrys ja mulle hakkas meeldima see Drops Designi sall.

Vastates juba kõikidele minu poolt esitatud tingimustele, oli ka selle lõnga värvivalik täiesti rahuldav. :) Vaatasin kodus tooni valmis ja läksin poodi. Poodi jõudes avastasin enda rõõmuks, et Drops Delight oli just viimaseid päevi soodushinnaga. Kodus vaadatud värvid ei tundunud poes enam üldse nii ilusad ja otsustasin hoopis teise kasuks. Nii ma siis tulin rõõmsalt oma kolme sinilillakirju tokiga koju ja veel samal õhtul sai sall varrastele.

Pean tunnistama, et üks kõhklus oli mul selle salli lõnga osas küll. Nimelt ei ole ma siiani olnud villaste-karvaste lõngade fänn, õigemini ei ole ma nende poole mitte vaadanudki. Kui ma midagi koon, siis puu- või meriinovillast. Aga kui poes lõngatoki näppude vahele võtsin mu kõhklused kadusid - mõnusalt pehme ja üldse mitte "hammustav". Jah, ma tean, ma tean - tegijamad kudujad ütleks mu jutu peale, et mul pole "villaste-karvaste" maailmast õrna aimugi ja et on olemas veel pehmemaid ja mõnusamaid. Aga luban, et edaspidi suhtun neisse tolerantsemalt ja annan neile võimaluse sõna sekka öelda :)